EST ENG RUS
Kuulsaal
Kuulsaal
Kuulsaal
Kuulsaal
Viimsi
Viimsi
Viimsi
Piljardimängijad
Papud

Bowlingu ajalugu

Bowlingu ajalugu ja tänapäev

Palliveeretamise mängud sihtmärkide tabamiseks on erinevates versioonides olnud olemas läbi aegade üle maailma. Pallide ja kurikate sarnaseid esemeid on leitud väljakaevamistel Egiptuses ning millede vanuseks hinnatakse rohkem kui 7000 aastat.

Tänapäevase väljanägemisega bowling on pärit Ameerikast ja on ülimalt hasartne sportmäng, kuigi selle juured peituvad hoopis keskaegse Saksamaa vagades usulistes rituaalides.
Näitkes III sajandil maj. olevat Saksamaal, kus iga külamees enesekaitseks kaasas kandnud kurikat (Kegel, saksa k.), testitud maamehe vagadust kiriku poolt selliselt, et tuli oma kurikas panna märklauaks kujutamaks paganlust ning siis tuli selle poole veeretada kivi. Kui kurikas kukkus maha, siis oli see pühalik kinnitus selle kohta, et inimene oli vaga ja patust puhas.

Taoline veeremäng kasvas aegamööda kiriklikest rituaalidest välja ning sellest sai ilmalik hasartmäng. Kivid asendati puupallidega ja üksik kurikas mitmete kurikatega - kolmest kurikast isegi kuni 17 kurikani.
Kesk-Euroopast on pärit mitmeid viiteid veeremängude mängimise kohta keskajal:
Berliinis ja Cologne's aastal 1325 näiteks pandi limiit summadele, mida võis panustada ühele bowlingumatchile.
1463 aastal Frankfurtis oli bowlingumäng pühadeaegsete õhtusöökide osa.
1518 aasta Breslau bowlinguvõistluse võitja sai auhinnaks härja.

Saksamaa aladelt levis bowling Austriasse, Hispaaniasse, Shveitsi ja Hollandisse. Umbes sel ajajärgul kolis bowling ka siseruumidesse - varjualustesse, kuhu olid maha pandud kas puust- või päikesepõletatud savist rajad. Need Kegelbahn'id - nagu neid Saksamaal seni nimetatakse, seostuvad sageli postijaamade või kõrtsidega.
Väljarändajad Inglismaalt, Hollandist ja Saksamaalt võtsid mängu oma versiooni Ameerikasse kaasa.

 
Mängul oli aga Ameerikas tõuse ja mõõnasid. 1841 aastal kuulutas Connecticuti kuberner selle seadusevastaseks ja keelas igasuguste üheksa kurikaga bowlingumängude mängimise, ilmselt seetõttu, et selle mängu ümber levis hulgaliselt kihlvedusid. Kuid kõik see ei vähendanud mängu populaarsust, vastupidi, mitmed tolleaegsed tööstusmagnaadid ehitasid oma villadesse ka bowlingurajad. Keegi nutikas aga mõtles välja uued mängureeglid, et seadusest mööda hiilida, lisas üheksale kurikale kümnenda juurde, muutis nende asetust ja uus mäng oligi loodud. Mitmed Ameerika erinevad paigad püüavad endale saada bowlingu loomise au 19. sajandi teisel poolel, nende hulgas New York, Ohio ja ka Illinois. 


Peale NBA (National Bowling Association) loomist 1875a. standardiseeriti ka vahendid ja suured üleriigilised rahvuslikud võistlused saidki alguse. Kihlveod aga praktiliselt elimineeriti auhindade (auhinnarahade) andmise abil. Kuigi juba tollal mängisid ka naised bowlingut, võisid American Bowling Congress-i kuuluda vaid mehed. 1917. aastal olukord muutus, kui loodi St.Louis-is Women's International Congress.
Saaliomaniku Dennis Sweeney juhtimisel ja tugevamate naismängijate eestvedamisel loodi Women's National Bowling Association, mis hakkas ka naistele korraldama üleriigilisi võistlusi.

1909 oli võttis Rootsi Ameerikast saabunud uuenenud mängu üle, kust see levis kiiresti kogu Põhja-Euroopas, 1926 aastal loodi IBA (International Bowling Association) Taani, Soome, Saksamaa, Hollandi, Norra ja Ühendriikide spordiühenduste poolt. Esimene rahvusvaheline turniir peeti Rootsis 1926, New York City's 1934 ja Berliinis 1936. 
 

FIQ loomine

1952 aastal loodi Rahvusvaheline Keegliföderatsioon (FIQ - The Federation Internationale des Quilleurs). Viimased 30 aastat oli Euroopas bowlingut koordineerinud IBA (International Bowling Association), mis soovides erinevate keeglialade tegevust ühtlustada kutsus kokku senised liikmed, et arutada uue föderatsiooni loomist, mis koordineeriks tegevust üle Euroopa. Ameeriklased, kes olid ühed paremad bowlingumängijad maailmas, soovisid aga samuti ühineda uue organisatsiooniga ning seejärel otsustati luua ülemaailmne organisatsioon - FIQ.
FIQ-il sai algselt olema neli sektsiooni: üks bowlingu- ja kolm keeglisektsiooni, kuna keegel oli tol ajal enam levinud kui bowling. 1973 aastal toimunud struktuurimuudatuse käigus loodi aga kummagi distsipliini jaoks iseseisvad organisatsioonid WTBA ja WNBA, mis töötavad sellistena tänase päevani.
1954 aastal peeti bowlingus esimene MM, kus osales 58 sportlast seitsmest riigist. Kuni aastani 1960 peeti maailmameistrivõistlusi iga kahe aasta tagant, sealt edasi tänaseni aga iga nelja aasta tagant. 1960-ndal aastal said esimest korda MM-il osaleda ka naised, kuigi väljaspool ametlikku võistluskava. Alates 1963 aastast alates on ka naised saanud võistelda MM-il ametlikult oma klassis.
1979 aastal tunnustas IOC (Rahvusvaheline Olümpiakomitee) FIQ-i kui ametlikku keegli- ja bowlingusporti kureerivat organisatsiooni maailmas, seega on vastavalt FIQ ainus ametlik keegli ja bowlingu esindaja maailmas.

FIQ põhikirjajärgsed kohustused:

propageerida keegli ja bowlingu arengut
propageerida olümpialiikumist
viia vähemalt üks aladest - keegel või bowling olümpiale
kehtestada ühtsed reeglid
tagada, et keegli ja bowlingu sportlik tegevus oleks kooskõlas olümpiahartaga
 

Struktuur ja juhtimine

Presiidium
Presiidium on FIQ kõrgeim organ ja vastutab seadusandlike asjade, liikmemaksude, finantsplaanide ja FIQ arengukavade üldise juhtimise eest, samuti on ta volitatud lahendama kõik küsimused, mis on tekkinud FIQ liikmete vahel või FIQ liikmete ja WTBA/WNBA vahel.
Presiidiumisse kuulub 11 hääleõiguslikku liiget:
- FIQ President
- FIQ 1 Vice President
- FIQ 2 Vice President
- WTBA President
- WNBA President
- 3 Presidenti (WTBA)
- 3 Presidenti (WNBA)

FIQ president ja asepresidendid valitakse iga nelja aasta tagant. Ülejäänud presiidiumi liikmed valitakse WTBA ja WNBA tsoonide ja sektsioonide poolt samuti iga nelja aasta tagant. Organisatoorseid ja teisi küsimusi arutatakse iga kahe aasta tagant korraldatavatel kongressidel (tavaliselt MM-iga samas paigas ja samal ajal). Hääletamissüsteem toimis kuni aastani 1975 järgmiselt: üks riik, üks föderatsioon, üks hääl. Alates 1975 aastast muudeti selline hääletamiskord ära, kuna oli riike, kus ühe alaliidu alla kuuluvad sektsioonid - keegel ja bowling ei suutnud omavahel hääletusküsimustes kokku leppida ning sellest ajast alates kehtib uus kord: üks riik, kaks ala, kaks häält ehk siis ühel liikmel, kelle riigis on kaks iseseisvat organisatsiooni, millest üks kureerib bowlingut ja teine keeglit, siis on temal FIQ kongressil kaks häält.
Eestis toimub mõlema ala juhtimine ühe alaliidu kaudu, sarnaselt FIQ struktuurile. Lähitulevikus on siiski kavas parema ja efektiivsema juhtimise nimel EKeL lahku lüüa ja (taas)luua iseseisvad organisatsioonid kummagi ala jaoks eraldi.

FIQ kureerib bowlingut ja keeglit järgmiselt:

bowling (ka Eestis tuntud kui bowling), mida koordineeerib WTBA (World Tenpin Bowling Association). Bowling on enam kui 100 miljoni harrastajaga, 10 miljoni võistlussportlase ja 250,000 bowlingurajaga üks suurematest ja paremini organiseeritud spordialadest maailmas. Bowlingut mängitakse kogu maailmas igal kontinendil ning selle juhtimise paremaks korraldamiseks on see jaotatud omakorda kolmeks geograafiliseks tsooniks
- Ameerika (American Zone)
- Aasia (Asian Bowling Federation)
- Euroopa (European Tenpin Bowling Federation - ETBF)
Bowling on aasta aastalt kogunud üha enam populaarsust nii harrastajate kui sportlaste hulgas ja uusi liikmeid (riike) on viimastel aastatel lisandunud kümneid, hetkel on WTBA liikmeid 101, mis jagunevad tsoonide kaupa järgmiselt: Ameerikas -27, Aasias - 31 ja Euroopas - 43.

keegel (Eestis tuntud kui sportkeegel), mida koordineerib WNBA (World Ninepin Bowling Association).
Sportkeegel jaguneb sektsioonideks ehk alamdistsipliinideks:
- Bohle
- Classic
- Schere
See spordiala on piirdunud peamiselt Euroopa kontinendiga ja sellel on liikmeid 25.
 

Bowling ja keegel Eestis 

1992 loodi Eesti Keegliliit (EKeL), mis loeb ennast Eesti Veeremänguliidu järglaseks. Alates 1992 aastast on EKeL FIQ-i vaatlejaliige ja alates 1993 aastast FIQ-i 85-es täieõiguslik liige. Alates 1993 aastast on EKeL osalenud maailmameistrivõistlustel keeglis, nii individuaalses kui koondiste arvestuses, Rootsi Lahtistel Meistrivõistlustel (Swedish Open) ja Polaarkarikal Rootsis (Polar Cup).  

Aivar Vadi (EBL president) ja Guido Piksar (EKeL president) Perona Bowlingu saali avamisel Pärnus 2001

Bowling saabus Eestisse mõni aeg hiljem kui keegel - 1996 aastal ning arenes seejärel tormiliselt. Edusammude kinnituseks osaleti juba 1997 aastal rahvusvahelistel võistlustel, AMF Bowling World Cup-il, Kairos. Peale seda on Eesti sportlased aktiivselt osalenud erinevatel turniiridel ja võistlustel nii kodu kui välismaal - peamiselt Lätis, Soomes, Venemaal, käidud on ka võistlemas Hollandis, Rootsis, USA-s, Hondurases, Austrias ja Malaisias, kus 2003 aasta MM-il esindas Eestit esmakordselt meeste ja naiste koondis.
Eestis on nii bowlinguharrastajate kui ka -sportlaste hulk kiiresti kasvanud ning huvilisi tuleb järjest juurde - õhtustel tundidel on enamus bowlingusaalidest rahvast täis. Seda seletab ehk asjaolu, et bowling on sobilik ala nii vanadele kui noortele, ei nõua füüsilisi eeldusi ega erilisi eelteadmisi ning seetõõtu võivad ka tänavalt tulijad saada kohe asja selgeks ning mõnusalt ja aktiivselt aega veeta. Samuti on viimasel ajal saanud populaarseks bowlingusaalides läbiviidavad üritused alates laste sünnipäevadest kuni firmapidudeni välja.
Kui spordiala nõuab bowling täpsust, koordinatsioonitunnetust, emotsionaalset vaoshoitust, kiiret reaktsiooni ja otsustusvõimet. Bowlingus tipptulemuste saavutamine eeldab pikki aastaid järjepidevat treeningut, head füüsilist vormi, raudseid närve, palju aega ning raha - seega on täiesti tõsiseltvõetav spordiala kui iga teinegi. 
 

Keegel Eestis

1980 - Linnahalli keeglisaal
1992 - loodi EkeL
1993 - FIQ WNBA liige
klubid Eestis - 6
Harrastajaid:
Keeglisaalid - 3
Keeglirajad - 14

Bowling Eestis

1996 - esimene saal Tartus
1997 - esimene saal Tallinnas
1998 - sportliku tegevuse algus
1998 - esimesed bowlinguklubid
1999 - loodi Eesti Bowlingu Liit (EBL)
2002 - EBL liitub EkeL-iga
2002 - FIQ WTBA liige
klubid Eestis - 12
Registreeritud EBL liikmeid ~246
Harrastajaid:~ 25 000 - 45 000
Bowlingusaale – 17
Bowlinguradasid - 120 

Tänaseks on FIQ jõudnud keerukasse ajajärku, mil on vaja otsustada, mida teha senise struktuuriga - igal sektsioonil oma president, igal alaliidul oma president, föderatsioonil oma president pluss kaks asepresidenti - see on oma aja ära elanud, väga kulukas ja vajab uuendusi. Organisatsiooni idee - viia bowling ja/või keegel olümpiale ei ole täitunud. Kaks spordiala - sisuliselt väga erinvad - on arenenud ebaühtlaselt ning vahetanud arengus vaid omavahel kohad.
Bowling on Olümpiamängude kavva pääsenud kahel korral - näidisalana 1900a. Pariisis ning esitlusalana (koos sulgpalli ja invaliidide ratastoolisõiduga) 1998a. Soulis. Ametlikku olümpiaprogrammi pääsemise lootus kustus 2002 aastal IOC (Rahvusvaheline Olümpiakomitee) president Jacques Rogge sõnadega, et Olümpiamängud ei saa enam laieneda, sest need tuleb hoida kontrolli all, kui me tahame ka tulevikus õnnestuda ("Olympic Games cannot grow anymore and their size must be controlled if we want them to succeed in the future. ").
IOC President Rogge ütles samal ajal ka selgelt, et iga kandidaatspordiala peab mõistma, et ühtegi uut ala ei liideta enne, kui mõni olemasolev lahkub. Kuid siiski, muid takistusi ta ei näe uute alade kaasamisel, kui et see vastaks peamistele kriteeriumitele nagu populaarsus, ülemaailmne publikuhuvi, turundusvõimelisus, sugude võrdsus ja kaasegsus.
Seega peaksid olema IOC poolt seatud tingimused vähemalt bowlingu osas olema täidetud ja bowlingusportlaste olümpiaunistus kunagi täitub.

(materjalid koostanud Marika Lutter)
MEIST HINNAD PEOPAKETID GALERII KONTAKT BRONEERI